Analüütilised aruanded Venemaalt ja Valgevenest Baltimaadesse siseneva propaganda ja desinformatsiooni kohta

Tartu Ülikooli (UTARTU) poolt koordineeritava ELi rahastatud projekti (ID 118471) tulemus 2.2.

Filips Lastovskis | Delfi

Venemaa ja Valgevene propaganda kujutab Lätit järjekindlalt Lääne – ja eriti Ameerika – geopoliitiliste huvide laiendusena, kujutades seda agressiivse, NATO juhitud Venemaa-vastase kampaania esirinnas olevaks osalejaks. Lätit kirjeldatakse kui riiki, mida valitseb “venemeelsete eliit”, kes väidetavalt ajab poliitikat, mille eesmärk on provotseerida Moskvat, ohverdades samal ajal oma kodanike heaolu. See narratiiv delegeerib Läti strateegilisi otsuseid – näiteks toetust Ukrainale ja suuremaid kaitsekulutusi – kui hoolimatuid, väljastpoolt peale surutud valikuid, mis ei kajasta Läti elanikkonna tahet. Sellisel kujutamisel on kaks eesmärki: vähendada sisemist usaldust demokraatlike institutsioonide vastu ja anda mõista, et tihedamad sidemed Venemaaga oleksid ratsionaalsem ja kasulikum tee.

Venemaa ja Valgevene desinformatsioonimeetodid ei ole mitte ainult sünkroonis, vaid sageli eristamatud. Valgevene narratiivid kordavad ja võimendavad sageli Kremli jutupunkte – olgu siis juttu NATO väidetavatest ekspansiivsetest ambitsioonidest, Balti riikide majanduslikust allakäigust või venekeelsete inimeste tagakiusamisest. Minski ja Moskva sõnumisstrateegiad kattuvad kolmel olulisel viisil: esiteks, nad nimetavad Balti riikide kaitsepüüdlusi militariseerimiseks ja agressiooniks; teiseks, nad vastandavad riikliku julgeoleku kulutusi halvenevatele avalikele teenustele, et õhutada sotsiaalset rahulolematust; ja kolmandaks, nad kasutavad fabritseeritud või moonutatud sündmusi (nagu väidetavat migrantide väärkohtlemist või Venemaa droonikahjusid), et ehitada vandenõuga koormatud narratiive. Valgevene tegutseb propaganda kajakambrina, mis tugevdab Venemaa sõnumeid sõltumatu hääle varjus, andes Kremli narratiividele laiema ulatuse ja usaldusväärsuse.

Nii Venemaa kui ka Valgevene propaganda püüab õõnestada Balti riikide ajaloolist ja poliitilist legitiimsust. Lätit kirjeldatakse sageli kui ajaloolise vea või lääne sekkumise tulemust, kusjuures tema rahvuslik identiteet lükatakse kõrvale kui kunstlik. Neid rünnakuid võimendavad süüdistused venekeelsete vähemuste süstemaatilises diskrimineerimises ja nn “mõttekontrolli” teostamises teisitimõtlejate vastu. Valgevene meedia mitte ainult ei kajasta neid väiteid, vaid täiendab neid emotsionaalsete tunnistustega ülejooksikutelt ja “tavakodanikelt”, kes kiidavad autoritaarset režiimi ja kritiseerivad elu läänes. Nende lugude eesmärk on normaliseerida autoritaarsust ja kujutada demokraatlikke ühiskondi silmakirjaliku, lõhestunud ja vaenulikuna. Lõppkokkuvõttes töötab kooskõlastatud propagandakampaania selleks, et destabiliseerida ühiskonna usaldust, takistada integratsiooni ning näidata Venemaad ja Valgevenet kui moraalset tugipunkti, mis vastandub dekadentlikule Läänele.